Alcoholic Powerplay

 "Why are we all so self-obsessed?"
You sat alone in a restaurant, waiting, as everyone watched - Yes, they even watched - and thought "This is the worst thing that can happen to me."
I almost killed a man today.... lala

Not philosophers, but fret-sawyers and stamp collectors compose the backbone of society.

Shrubbery on hea sõna jep

Hug me till you drug me honey,Kiss me till I'm in a coma



 ---------------------------------------------------------------------------------

"More than half of modern culture depents on what one shouldn't read." - O.Wilde




"Reading and writing remain a part of the curriculum, So, for your first assignment, I'd like you to write your own obituaries, not that I'd wish you were dead, at least, not yet."

... ja massiliste jääpankade majesteetlikkus pani unustama kõik, mis siinmaal kunagi oli ja olnud ning tulemas on. Metronoomidega meretuulte taktitundelisust mõõta oli galantne plaan, kuid see luhtus kiirelt ning rannikuäärse mahajäätud surnuaeda tuulevarju minna ei tulnud mõttessegi. White Cliffs of Dover ütleks keegi, Caesari järeltulijatest tahkete veemoodustiste kohta, kui talle oleks seda vaatepilti vaid lubatud;

"Shyly, a girl sips his wine, cuz to her it's all that matters"

flirtimismängu peab ikka võhivõõrastega ja natuke peast soojana(olgu siin mõeldud kasvõi hõõgveini v lihtsat pseudohullumeelsust) harrastama, sest vastaseljuhul oleks tulemused igavate killast, jutustada telekommunikatsiooniseadmete DTMF signaali helikõrgustest, kuulata loengusid paranormaalsetest juhtumistest, istuda voodil, vaadata lakke, vaikida, avada kell 4 öösel rõduaknaid, et sealt nonsense'i välja karjuda, mis sellest, et võimuorganid on lähemal kui kunagi varem, planeerida kortermajade koridoridesse sissemurdmist, et pahaaimamatute elanike uste taha post-it sedeleid koos endalegi arusaamatuga kleepida, süüa kell 5 hommikul jäätist ja olla unetu kogu öö;

"She sees a cat she knows so well, but still gets bitten"

turnides maa-aluste garaažide peal, peab ka suurte metalluste taha kiikama, et avastada maailma väikseim telekas, mis edastab just sellel hetkel ajas ja ajatus mustvalgelt Oskar Lutsu Kevade't, vahepalaks võib ju vabalt siseruumides ilma respiraatoriteta spreivärvide abil külmale betoonseinale atomic tangerine värvides eelkooliealise juntsu tasemel olevaid lillekesi maalida ja hiljem üle raudtee minnes sellelt laskudes maha visata, mööduva kaubarongi kolinat kõrvaga vastu maapinda nautida ja edasi minnes üle solgijõe oleva katkise lasteiaia mänguväljakul kiikuda ning karusellil technicolor yawn'ile ohtlikult lähedale jõuda, hiljem tagasi minna ja hiliste õhtutundideni ümbruskonna uhkeima kortermaja erahoovis korvpalli taguda, sest meile lihtsalt meeldib elanike närvi ajada, sealt samast lähedalt järgmine päev tol ajal veel parimaid saiakesi võileivahinnast odavamalt saada, öösel ohtlikel tänavatel üksi jõlkudes, kartmata, et mõni paljudest tänavagängidest Sinust huvituks... maailmas oli tähtsamaidki asju, kui enda tervise pärast muretsemine;

"Now's the time for me to fly"

piduriteta jalgrattaga otsekui lõputust asfaldiga kaetud mäest alla laskuda, tarduda kurjade koerte tõttu paigale, näha põlevaid luksusautosid kuhjas, mis meenutavad autoromulat v abstraktset kunstiinstallatsiooni, suruda end läbi kuuride ja muude ehitiste vaheliste pisikeste avauste, peita end tänaval pargitud kaubiku taha ja oodata, džunglitmeenutavas tagaaias tundmatuid taimeliike avastada ja kogu selle sisse lausa ära eksida... siiani mõelda, mis oli tolle aia taga, kuhu see kõik viis, trepikodades verd maha pritsida, nii, et lõpuks näeb kogu see vana koht välja nagu kuriteopaik ning väga vale ta ei olegi, kaotada ennast võõrastele kruntidele, austada kodutuid, kes äsjarenoveeritud romaaniarhitektuurilise maja külge enda tagasihoidliku onnikese on ehitanud, kuulda autopidureid ja inimesi karjumas, endine raudteejaama hoone on jälle leekides;

"Cities are burning, bodies on the streets, all turned to dust."

kell 5 hommikul mahla järgi minna ja hiljem hommiku esimese liinibussiga tagasi loksuda, neiule väga kalliks saanud veneaegsed kõlarid teise ilma saata nagu poleks asigi, kaduda keldrisügavuste pimedusse tundideks, ümbritsetud enamasti idanaabritest ning mõnest täiskasvanustki... mõnikord on maas nähtud kasutatud süstal kõige sürrim asi päevas;

"His head looks like a melon"

kusagil tunneli kohal ringi liikuda, teadmata, kuhu minek, otsides järjekordset keldrit, kortermajade komplekside vahel olevad tühermaad ja nende üüratu kultuuriline väärtus, soojaveetorud, pealinnast varastatud autod, mis leiavad oma tee lähimasse linna, mille piiril nad maha jäetakse, kusagilt pärapõrgust leitud kiik ja veel kaugemalt avastatud grillrestoran, põhja-eesti looduslikud pangad, kartmatus kõrguse suhtes ja merepiiril kõndimine, leides küünlaid, lilli, põlenud autovrakke, riideesemeid ja mänguasju, ronides linnuvaatlustornitippu, leides, et väljaheidete hulk on siin tõesti hämmastavalt suur, eelneva tõdemine ka kinnistes silotornides, mis unustatud juba aastaid tagasi;

"Welcome to the party at the end of the world."

istuda kottpimedas, kuigi küünlad on ainult paarikümne sentimeetri kaugusel, uudistada endistes mõisahoonetes keset ööd ja kuulata legende kummitustest, olla kartlikuim grupis ning peaaegu mõnele naisolevusele vaat et sülle kukkudes, endistes barrakkides ööbimine või selle üritamine, kuskil kaugel kivil istumine, tualetid, mis meenutavad kangesti "Trainspotting"'us figureerivat, lõputud kammersaalid, varemeis külad, nõgeste poolt ülepopuleeritud teerajad, kaljuäärte peal rallimine, kui samal ajal kukub järjest rohkem tükke merre ning isegi tee, millel sõidad, kaob sõna otseses mõttes jalge alt, läbida päevas circa 30 kilomeetrit lihtsalt selletõttu, et sus oli lootus kedagi kindlat näha, liikuda 10, selleks, et tundmatu meestervahva käest knuckle-meet-face avalikku ning täiesti poolmuidu demostratsiooni saada, kusjuures performance lõppeb Sinuga kraavis, teetööde ajal oma jalajälgi vähemalt hetkekski sulamisse jäädvustada, ühe kõige tavalisema puu juures rääkida füüsikast ja spageti westernidest, geniaalsusest ja hullusest, auahnusest ja paljust muust, fantaseerida anatoomiateemadel groteskini välja, olla silmeall lagunevas majas, näha esimest ja viimast korda seinamaale kuskil keset metsa oleva sõjaväe majakese sisemustes, leida rohkem lõhkepäid, kui eales näinud, veeäärsest rannikukaitse mürsuhoidlat, mis pooleldi merre vajunud;

"You can't be so close to someone without being so far apart"

kell 3 v hiljemgi öösel surnuaia gaaslampidest ääristatud allee unikaalse valguse nautimine, otsides rohtunud hauakividelt mingitki märki elust, põgenedes viirastuste eest, kukkudes peaees alla kivikeerdtreppi, olles lähedal uppumisele teise käeläbi, sest mängud on läinud liiga kaugele, olles eraldatud tsivilisatsioonist sügaval metsas, otsides väljapääsu, kuid kiirustamata, istudes rongis, kusjuures vagunis oled ainult Sina, öine teekond ei lõppe veel niipea, kaotades väikelinnas üksteist, oodates tunde, seda ise arusaamata;

"Neon skies will blow our minds"

klaasist loomaaed asub klaasist marmorpalees mäeotsas, kus elavad viisteiskümend luike, kuid enne tuleb möööda pääseda karust, kes kogu seda ime enda raudse käpa all hoiab ning eluhingega kaitseb, sest pole ju luiged muud kui kuningatütred, kes nõiduseläbi sellisteks saanud, Sinu ainsaks kaaslaseks smaragdsilmadega inglise buldog, sukeldute kartmatult meresügavustesse, et leida see kaljuõõnsus, kust saab edasi eelkirjeldatud maailma õnne katsuma;

"Would you lie with me and just forget the world?"

kõndides meres niikaua kuni kaob ajataju ja maabudes piirivalve sadamas, kusjuures see on tühi, nähes kauguses madalikule jooksnud laevavrakke ning unistades nende uurimisest, viibides ruumides, kus kõik on nii pilla-palla kui üldse olla saab ja seal leiduvate asjade arvu kindlakstegemiseks kuluks kindlasti kuid v isegi aastaid, leides eramaju kõige loodusmaagilistemast kohtadest, kellegi isiklikud rahustusasutused põgenemiseks reaalsusest ja tänasest, kõndides suure maantee ääres nõnda räbalais, et autod peatuvad ning küsivad, kas tegemist on kodutute lastega, näha siiski veel ausaid inimesi, kes Sulle oma rahakoti tagastavad, tõdedes veelkord, et kaine mõistus on üks hullemaid asju, mis iial leiutatud ja, et ideed nagu 5L musta keemiast tulvil oleva odava karastusjoogiga asfaldile seal kõigest paar tundi püsiva joonistuse tegemine on tõesti väga hea plaan, kruusatee killustiku heli rataste all, lõikamine läbi rohumaade, heinapallide peal maailmavallutus teooriaid ja isetehtud suitsevat aparaati katsetades, tuulelohe lennutamine, jooksmine, jooksmine ja veelkord jooksmine ei tea kuhu just niikaua kuni rampväsinult maha kukud...

"Jookse poja, jõua poja, naised on sul lõbu pärast!"

kirjutusmasina ja vanade seinaraadiote ning väikese kaminatoa hubasus, küünlavalgus novembrikuu õhtutel ja kõik see mis oleks võinud olla;

"Be the change you want to see in the world." - M.Gandhi

vaadates, kuidas viimased lehed raamatukaante vahel pöörduvad, kuulates halastamatut kella tiksumist, tuul tõuseb, lehed lendlevad kabeli ümbruses, mis täidetud kõige uhkemate steampunk stiili immiteerivate käsitöö kunstiteostega, milleks on väikesed võtmega üleskeeratavad nukud, hekilabürint, koos peidetud saladustega saab varsti poole sajandi vanuseks.... ja valgeid krohvi tükke kukub nagu tükksuhkurt teetassi;

"No Body is perfect."

murul on pikendusjuhtmed, mesilased sumisevad, grupp inimesi paneb telki püsti, 1:10 000 km täpsusega maailmakaardilt Poola kohanimesid hääldada on naljakaim, kui mistahes Baskini nali, joonistusvõistlused, meditatsioonidega täidetud plaat otse Himaalajast, ei lähe kaua kuni saabunud öö, makist kostub madalaid helisid hommikuni, unetuna kell 4 hommikul üksi sihitult jalutama minna, lõputult ja erakordselt paksu udu näha, odavaima seebikarbiga tulutult pilvi ja päikeseloojangut pildistades, liikuvast autost välja vaadates kaugele ära rännates, toas, kuhu harva jalg satub terve öö veeta, kaastlasteks tugitoolid, laud ja kaks tundmatut, kuigi nende sõnul on keegi neist Sind juba aastaid teadnud, naivismi ja postimpressionismi täis olevas kunstigalleriis avastamine, et kõige huvipakkuvam teos asub aknas taga, tänaval;

"The Girl who spoke of kaleidoscopic dreams."

geishade müstilisus, Siberi tundral väikeselt tüdrukult tee küsimine, ooperiteater mahajäetud söekaevanduses, vanas koolibussis roadtrippivad tädikesed, raketibaasi varemete uudistajad, tselluloositehase graffiti alateadlikud sõnumid, punkarid ja männimetsad täis vaimude ning hingede kujusid, norra mäestikest jalgrattaga ülesse rühkimine, paradiisisaare okupatsioon võõraste poolt, tuletorni laterna läbipõlemine, külakliinikus toimunud massimõrv, seosetu jorisemine, kohapeal keerutamine, täielik tasakaalu kaotus, hetkeline vabadus, kullatud ostukäru, spontaansed autosõidud keset ööd, videvikus säravad konide otsad, järvel ujuvad küünlad, kapten ja ta liivakell, mis mööda tekki ringi veeres, laev tormis õõtsumas;

"It's hard to miss something you've never had."


 P.S. "I drink to my annihilation."

----------------------------------------------------------------------------------
So far, Slaughterhouse-5 has been quite unimpressive, but I won't let that bother me.

& Laura Marling is still fun.